Kas Jeesus nägi ette kristliku usu jätkuva edasiandmise? Milline lihtne ja põhjapanev küsimus! Ja ometi küsivad protestantlikud apologeedid seda kummalisel kombel harva. Protestantliku apologeetika ajaloos pannakse suurt rõhku sellele, kuidas me tunneme ära Pühakirja inspiratsiooni (kiriku autoriteet vs. Vaimu sisemine tunnistus), iidse kristluse tunnistust ja katoliikluse väidetavaid „vigu“. Kuid harva esitatakse küsimus: „Kas Jeesus õpetas sola scriptura?“.
Protestantlik dogma nõuab, et sola scriptura on usuartikkel. Selle kriteeriumide kohaselt peavad usuartiklid olema kehtestatud jumaliku ilmutuse kaudu. Heidelbergi katekismuse autori Zacharius Ursinuse (surn. 1583) sõnadega: „Kiriku õpetuse autoriks on Jumal, samas kui inimesed on leiutanud mitmesuguseid sektantide ususüsteeme“. On seega kummaline, et selle usuartikli protestantlik apoloogia toetub peaaegu täielikult väidetavale loogilisele järeldusele, mitte aga jumaliku ilmutuse otsesele tunnistusele. Süllogism kõlab järgmiselt:
1) Me vajame lõplikku autoriteeti,
2) Pühakiri on oma ainulaadsete omaduste tõttu parim kandidaat,
3) Seega on Pühakiri lõplik autoriteet.
Seda süllogismi leidub korduvalt, erinevates vormides, kogu reformitud dogmaatika ajaloos. Näiteks hollandi teoloog Leonard van Rijssen väitis lihtsalt: „Nendest Pühakirja omadustest tuleneb, et see on kaanon ja norm, mida tuleb uskuda“. Richard Mulleri sõnul mõistis Rijssen Pühakirja kanoonilist autoriteeti „kui järeldust, mis ei tulene otseselt jumalikkusest või jumalikust autoriteedist, vaid Pühakirja mitmetest omadustest“. Rijsseni argument ei olnud ainulaadne. Nii Luther kui ka Calvin pakkusid seda välja. Teised, nagu Musculus, Polanus, Turrentin, Hyperius ja Vermigli, õpetavad seda selgemalt.
Me peaksime arutlema selle süllogismi eelduste üle, sest need ei ole iseenesestmõistetavad, kuid isegi kui me neid argumente heaks kiidame, kas see süllogism vastab Ursinuse testile? Kas sellega saab tõestada, et sola scriptura on Jumala poolt ilmutatud usuartikkel?
Katoliku seisukoht on alati olnud, et Kristus andis selged juhised kristliku usu edasiandmise kohta. Meid ei jäeta järelduste, järelduste ja „naljakate, sisemiste tunnete“ hooleks. Ta andis meile Kiriku. Allpool on lühike ülevaade mõnest Piibli ja ajaloolisest tõendusmaterjalist selle väite kohta.
Kristuse poolt kehtestatud lõplik autoriteet: õpetav kirik
Kõik kristlased nõustuvad, et Jeesus Kristus on lõplik autoriteet. Tema maise teenimise ajal oli Ta lõplik autoriteet. Tema autoriteet ületas Vana Testamendi, inimliku mõistuse, juudi traditsiooni ja riigi võimu. Kuid pärast Tema taevaminekut ei jätnud Ta meid ilma juhatuseta. Enne ülesastumist nägi Ta ette jätkuva õpetusliku autoriteedi.
Jeesus volitas oma apostleid õpetama autoriteediga:
Jeesus ütles oma jüngritele: „Mulle on antud kogu võim taevas ja maa peal. Seepärast minge ja tehke kõik rahvad jüngriteks... õpetage neid pidama kõike, mida ma olen teile käskinud. Ja vaata, ma olen teiega alati, kuni maailma lõpuni.“ (Mt 28:18-20)
Jeesus saatis oma apostlid õpetama ja lubas jääda nende juurde. Paljud kirjakohad näitavad, et Kristuse autoriteet käis nende õpetamisega kaasas:
„Nii nagu Isa on mind saatnud, nii saadan mina teid.“ (Jh 20:21)
„Kes teid kuulab, see kuulab mind. Kes teid tagasi lükkab, see lükkab tagasi mind. Ja kes mind tagasi lükkab, see lükkab tagasi selle, kes mind saatis.“ (Luuka 10:16)
„Mida te maa peal seotakse, seda seotakse ka taevas, ja mida te maa peal lahti lasete, seda lastakse ka taevas.“ (Mt 16:18; Mt 18:18)
Need tekstid vastavad meie küsimusele. Kristus andis meile tõepoolest usureegli enne oma taevaminekut. Ta andis meile apostlite õpetuse. Oluline on märkida, et Kristus ei maini kunagi apostlite kirjutisi. Ta ei andnud neile mingit käsku kirjutada ega piiranud nende autoriteeti kirjaliku sõnaga. Tema autoriteet on seotud nende isikute ja nende õpetusega.
Apostlid määrasid järeltulijad õpetama autoriteediga
Protestandid tunnistavad tavaliselt, et apostlid õpetasid autoriteediga. Nad eitavad, et apostlid andsid selle autoriteedi edasi oma järeltulijatele. Pühakiri ja ajalugu lükkavad nad aga ümber.
Pühakiri:
„Nad määrasid igasse kogudusse presbüterid.“ (Apostlite teod 14:23)
[Paulus Tiitusele] „Sellepärast ma jätsin sind Kreetale, et sa... määraksid igas linnas presbüterid, nagu ma sind juhatasin.“ (Tiitus 1:5)
[Paulus Timoteusele] „Ja mida sa minult paljude tunnistajate kaudu kuulsid, usalda see ustavatele inimestele, kellel on võime õpetada ka teisi.“ (2. Timoteosele 2:2)
„Sest piiskop kui Jumala hooldaja peab ... olema võimeline nii kõlbelise õpetusega manitsema kui ka oponente ümber lükkama.“ (Tiitus 1:7-9)
Need tekstid näitavad selgelt, et apostlid määrasid ametisse piiskopid ja preestrid (presbüterid), kes võtsid üle imikueelse kiriku juhtimise. Samuti näitavad nad, et juhid olid 1) evangeeliumi hoidjad, 2) neile anti volitus õpetada ja ümber lükata valeõpetust ning 3) neile anti korraldus usaldada see ülesanne teistele.
Ajalugu
Varaseimad allikad väljaspool Uut Testamenti tõendavad, et apostlid määrasid järeltulijad, kes jätkasid õpetamist autoriteediga.
Klemendi esimene kiri, u 42 (kirjutatud umbes ajavahemikus 70-96 pKr): „Kristus on seega Jumala poolt välja saadetud ja apostlid Kristuse poolt .... [Nad [apostlid] määrasid [oma töö] esimesed viljad, olles neid eelnevalt Vaimuga tõestanud, piiskopideks ja diakoniteks nende jaoks, kes peaksid hiljem uskuma.“
Püha Ignatius Efeslastele (98-117 pKr. vahel): „Sest me peaksime võtma vastu igaüht, keda maja peremees saadab oma majapidamise üleval pidama, nagu me tahaksime teha seda, kes teda saatis. Seepärast on ilmselge, et me peaksime vaatama piiskopi peale nii, nagu me vaataksime Issanda enda peale.“
Varasemad kristlased kinnitavad Kristuse poolt kehtestatud autoriteeti
Teoreetiline vaidlus tabas kristlust teise sajandi kirikus. Gnostikud õpetasid esoteerilisi õpetusi ja väitsid, et nad on apostlitelt päritud salajase tarkuse pärijad. Ka nemad tuginesid Pühakirjale. Kirikuisa Tertullianus (umbes 160-220) vastas nende väidetele ja pakkus välja ühe varaseima ja selgema avalduse Kristuse poolt kehtestatud autoriteedi kohta.
Sellest lähtuvalt koostame me oma reegli. Kuna Issand Jeesus Kristus saatis apostlid jutlustama, (meie reegel on), et jutlustajatena ei tohi vastu võtta teisi kui neid, keda Kristus määras... Mis oli aga see, mida nad jutlustasid - teisisõnu, mis oli see, mida Kristus neile ilmutas -, seda ei saa, nagu ka mina siinkohal pean ette nägema, õigesti tõestada muul viisil kui nende samade kirikute kaudu, mida apostlid isiklikult asutasid.
Kokkuvõte
Protestantliku sola scriptura apologeetika keskmes ei ole mitte Kristuse õpetus, vaid kiriku õpetusasutuse väidetav ebaõnnestumine. Mõelgem Lutheri kuulsale argumendile Leipzigis: Seepärast on Pühakiri lõplik autoriteet. Protestantlik seisukoht tuletab kaanonilist autoriteeti inspiratsioonist. Kuid see ei ole kehtiv järeldus. Jumal võib inspireerida teksti, ilma et ta tahaks, et see tekst oleks lõplik autoriteet kõigis õpetuslikes küsimustes.
Ma tean, et protestandid vaidlustavad katoliikliku arusaama minu viidatud tekstidest. See ei ole ähvardav ja me peaksime elavalt arutama, mida need tähendavad. Protestandid peavad siiski tunnistama, et katoliiklased püüavad oma autoriteedidoktriini rajada Kristuse ja apostlite õpetusele. Nad ei kasuta nõrku loogilisi järeldusi. Kas protestantlikud apologeedid saavad teha sama?